- Первые упоминания о Силламяэ были в 1502 году в связи с тем, что здесь находился трактир Thor Bruggen.
- На территории города раньше располагались три мызы: церковная мыза Päite (Peuthof), мыза Sillamäe (Sillamäggi) и рыцарская мыза Tursamäe(Türsel).
- До начала Первой мировой войны Силламяэ был известным местом отдыха.
- В 1928 году в Силламяэ открыли завод по переработке сланца и электростанцию, позже начал свою работу порт.
- После Второй Мировой войны в истории города начался новый этап. Долгое время Силламяэ не было на карте, использовали кодовое название и в город пускали только при наличии специального разрешения. Причиной всего этого стала секретная промышленность на территории города.
- Статус города Силламяэ получил в 1957 году.
Sillamäe linnaruum on väga eriline.
Linn asub looduskaunis kohas: mere rannal ja maalilise, mitmele tasapinnale paisutatud Sõtke jõe suudmes, üks osa linnast Balti klindi jalamil ja teine klindil. Linnas ja selle ümber on palju rohelust (linnapargid, kasesalu, mereäärsed männikud). Linna kujunemisel on olnud oma huvitav ajalugu: kaunis kuurortasula muutus pärast Teist maailmasõda salastatud ja kinniseks Nõukogude sõjatööstuslinnaks. Linnaruumi iseloomustavadki sellel salastatuse ajajärgul tehtud planeerimisotsused, mille järgi linn on üles ehitatud. Väärib märkimist, et Sillamäed on algusest peale ehitatud generaalplaani järgi. Siinkohal on huvitav veel seegi, et linna strateegilise tähenduse tõttu (Sillamäe allus otse Moskva võimudele) ja osaliselt ka kompenseerimaks elanikele kinnise linna staatusest tulenevaid teatud piiranguid suunati siia ressursse, mis võimaldasid ühtse arhitektuuriansambli ja selle üksikute hoonete (suurejooneline kultuurikeskus ja uhke kino) ning rajatiste (suursugune Mere puiestee ja Viru puiestee) väljaehitamist.
Sillamäe planeerimises ja ehituses on selgelt eristatavad ja jälgitavad kolm etappi, mis erinevad üksteisest nii linnaehitusliku planeerimise põhimõtete, ehitustehnoloogia ja –meetodite kui arhitektuuri poolest. 1940.-50. aastatel rajati stalinistlikus neoklassitsistlikus stiilis nn vanalinn, 1960.-70. aastatel vabaplaneeringu põhimõtetel tüüpprojekti jaärgi ehitatud elamud ning 1970. aastate lõpul ja 1980. aastatel ehitatu suurelamud.
Sillamäe kesklinna hoonestus on ehitatud 1940.-50. aastatel, stalinistlit neoklassitsism.
Kohe peale teise maailmasõja lõppu alustati linna ehitust vastavalt aastatel 1946 -1947 projekteerimisinstituudi " Lengiprosaht" poolt väljatöötatud generaalplaanile. Kesklinna hoonestuse ehitamise põhialuseks on olnud 1946-47. aastal koostatud I generaalplaan ja 1948. aasta detailplaneerimise projekt (Lengiprošaht). 1948. aasta detailplaneerimise projektis oli antud ka tänavafassaadide joonised, millega on määratud hoonete kõrgus, laius, katusekuju ja fassaadikujundus.
Kesklinna tänavavõrk on rangelt geomeetriline. Territooriumi planeerimisel säilis ennesõjaaegne peatänavate põhistruktuur, arvestati maastiku omapära, säilitati pargialad ja arvestati Soome lahe mõju. Praegune Kesktänav kulgeb mööda endist Jõhvi – Narva maanteed. Linna lääneosas on algselt säilinud Jõhvi - Narva maantee. Endiseid taluhooneid linna piiridesse ei ole jäänud. Tänu planeeringukohasele väljaehitusele ja sarnasele arhitektuur-mahulisele lahendusele on sellel alal väga kõrge linnaehituslik miljööväärtus.
Kesklinna hoonestus pärineb Sillamäe kui tööstuslinna rajamise algaastaist. Sillamäe kesklinn on üks väheseid 1940-50. aastate tüüpilise linnalise hoonestustraditsiooni esindajaid Eestis. Stalinistlikus neoklassitsistlikus stiilis tüüpprojektide kasutamisest tulenevalt on tänavapilt mõnevõrra monotoonne, kuid tänu rikkalikule haljastusele, mõjub see linnaosa küllalt ühtse ja ilmeka tervikuna. Arhitektuurilisest aspektist vääriks sellest perioodist esiletõstmist kultuurikeskus (arh. Popov), kino (arh. Stenjušin), omavalitsushoone (arhitekt Popov), spordikompleks (arh. Puumets). Täna vajab erilist tähelepanu kesklinna tänava- ja hoonestusstruktuuri ning neoklassitsistlikku arhitektuuri stiili kujundavate fassaadidetailide säilitamine.
Kesklinna peatelg - Kesk tänav asub endise Tallinna-Narva maantee suunal, mis ühendab tööstusterritooriumit linna muu osaga. Tänavavõrk on rangelt geomeetriline. Kesk tänaval asub Linnaväljak, kust hargnevad diagonaalsete kiirtena kolm tänavat (Kesktänav, Rumjansevi ja Kalda). Risti peatänavaga paiknevad mereni ja veehoidlani kulgevad tänavad.
1949. aastal sai Sillamäe ENSV Ministrite Nõukogu arhitektuurialase I preemia. Selle tulemusel valminud hoonestus kokku kandis uhket nime – heakorrastatud linnatüüpi töölisasula.
1960.-70. aastatel rajatud suurelamu, hruštšovkad
1950-60 -tel aastatel rajatud esimene suurelamukvartal, mis paikneb kesklinnas, on hoonestatud viiekordsete tüüpelamutega. See on planeeritud ajastule iseloomuliku vabaplaneeringulise printsiibi järgi. Elamud paiknevad tänavate suhtes diagonaalselt, kvartali keskel on abihooned, staadion ja lasteaed. Hoonete väliskujundus on äärmiselt lakooniline. Ala asub 50-ndatel planeeritud kesklinna kagu osas. Ehituse aluseks on olnud RPI Eesti Projektis 1961.a. koostatud detailplaneering, kus kasutati ajastule iseloomulikku uut planeerimisprintsiipi - vabaplaneeringut. Linnaehituslik vastuolu paistab silma just linnaplaanil, kus varasema perimetraalse hoonestusega alaga külgneb täiesti erineva hoonestusviisiga kvartal. Kontrasti leevendab ala ühel küljel asuv park ja teisel küljel olev kõrghaljastus.
Kvartalit piiravad varasema - kesklinna planeeringu järgi valjaehitatud tänavad. Hooned on paigutatud kvartalisse mustrina, mis moodustub Kesktänava äärde diagonaalselt ja nendega risti paigutatud elamutest. Kvartali keskel on lasteaed ja staadion ning elanike garaažid ja kuurid. Kvartalis ja tänavate ääres on väljakujunenud kõrghaljastus ja hekid, mis vajaksid paremat hooldust olles suurelamute ala kujunduses oluline komponent.
Alal on valdavalt viiekordsed silikaattellisest kaldkatustega tüüpelamud nn. hruštšovkad. Hoonete välislahendus on äärmiselt tagasihoidlik, puuduvad igasugused kujundusdetailid. Selline puritaanlus on ajastule iseloomulikuna omaette väärtus.
Kirjeldatud kvartal omab tähtsust kui oma ajastule tüüpiline, hästi haljastatud ja heakorrastatud ning komplekselt välja ehitatud suurelamukvartal.
1970.-80. aastatel rajatud suurelamukvartal, nn Brežnevi aeg
Suurelamukvartal, mis paikneb linna idaosas on välja ehitatud linna uue 1974. aasta generaalplaani (RPI Eesti Projekt)järgi. Väärtuslikumaks saab pidada selle linnaosa 1978. aasta detailplaneeringu (ВНИПИЭТ) järgi ehitatud elamukvartaleid, kus loobuti vabaplaneeringu põhimõtetest ja kasutati vana kesklinna planeeringu printsiipe – kvartalid on perimetraalselt hoonestatud, on moodustunud tollases kontekstis uue kvaliteediga tänavaruum. Tulenevalt sellest, et planeerimise ja ehitusega paralleelselt oli võimalik projekteerida erilahendusega hooneid, on saavutatud ühtne ja huvitavam linnaehituslik miljöö.
Tollases ВНИПИЭТ-s projekteeritud 5-9-kordsed punasest tellisest elamud ja ühiskondlikud hooned on ehitatud individuaalprojektide järgi. Hoonete fassaade ilmestavad rõdud, lodžad, ärklid, betoonist kujundusdetailid jm. Hoonete mahud on liigendatud. Vaheldusrikkus on saavutatud vaheehitiste ja väikevormide rajamisega.
Mikrorajooni keskele on planeeritud tsentraalne, väljakutega lai tänav (Viru pst), kus on eraldatud jalakäigu ja autosõiduteed. Sellega risti planeeritud tänavate ristmikel on välja ehitatud nurgalahendusega majad. Tihe perimetraalne hoonestus loob linnalise tänavamiljöö. Seda ilmestavad hooneid ühendavad madalad vaheehitised ja väikevormid. Lasteaiad ja koolid paiknevad elamukvartalite keskel. Kogu ala oli hästi heakorrastatud ja haljastatud. Kahjuks annab täna endast marku ehituse kohatine halb kvaliteet. Kahjuks on Viru puiestee läänepoolne lõpetus jäänud pooleli.
Kirjeldatud ala omab tähtsust kui üks kompleksemalt ja läbimõeldumalt väljaehitatud suurelamukvartaleid, olles sellisena oma ajastu üks paremaid linnaehituslikke näiteid Eestis. Sellist lahendust võimaldas Sillamäe eriline staatus (ja ka Sillamäe peaarhitekt-linnaplaneerija Vladimir Šurmini initsiatiiv) ning üldine vastumeelsus kogu Eestis levinud tüüpelamuehituse suhtes.
Viimaste aegade suured muutused linnas puudutavad eelkõige tööstusrajooni – multifunktsionaalse sadama ning sadamas töötavate erinevate ettevõtete ehituses. Suuremaid muutusi on ette näha linna ärikeskuse hoonestamisel ning mereäärsete alade planeerimisel.
Первые упоминания о Силламяэ были в 1502 году в связи с тем, что здесь находился трактир Thor Bruggen. В это время территория города находилась под властью Ливонского ордена. Через Силламяэ проходил важный торговый путь, который вел в Нарву.
Legendi järgi ulatus merevee tase klindi ülemise servani ja klindi astangule, tollal mere äärde jõe suudmesse rajasid skandinaavia mereröövlid maabumiskoha, millest kujunes kõrts. Tegelikult ei ole kõrtsi rajajad ega kõrtsi asukoht tänaseks päriselt teada. Teada on, et Põhja-Eesti rannikumadalik tõusis vee alt juba umbes 5000 aastat tagasi. Seega ei saanud meri küll klindi astangu servani ulatuda, kuid jõe suudmes ja kaubatee kõrval oli kindlasti hea maabumiskoht. Samuti on teada, et 1502. aastal oli tänane Sillamäe Liivi ordu (allus Saksa ordule) valitsemisalas.
Kõrtsi nime järgi on kohta seostatud ka püha kohaga. Thor on skandinaavlaste piksejumal. Thorile vastaks eestlaste uskumuses Taara (Suur Taara, Tharapita, Taarapita). Taarapitast on juttu Henriku Liivimaa kroonikas. Kroonika järgi lennanud Taara kunagi ühelt mäelt, kus ta sündis, Saaremaale. Legendi seostatakse Kaali meteoriidi langemisega ja meteoriiti pidanud muinaseestlased jumalaks. Mägi, kus jumal sündis ja kust ära lendas, arvatakse olevat Ebavere mägi või Sinimäed Vaivaras, otse Sillamäe kõrval. Sillamäe piiresse jääb ka Ukuoru, muistsete eestlaste jumal Uku järgi nimetatud.
Mis on aga kindel, et läbi Sillamäe kulges endine tähtis kaubatee Narva (Narva oli sel ajal arenenud ja oluline kaubanduskeskus, Sankt Peterburg asutati alles kaks sajandit hiljem). Sillamäe kohal oli jõgi, mis oli teel kindlasti üheks tähiseks ning mille ületuskohas oli hea puhata ja saada kaitset teel varitsevate ohtude eest.
...18. novembri öö vastu 19. novembrit aastal 1700 juhtus olema tuuline ja sajune. Ületanud Sõtke jõe, rajasid üksteist tuhat rootsi sõdurit noore kuninga Karl XII juhtimisel oma laagri põllule, kus praegu laiub Sillamäe linn. Ise nimetasid soldatid laagrit "mudalaagriks" – kaugeltki mitte kõik ei saanud siin korralikult välja puhata, ja seda mitte ainult sügisöö rõskuse, vaid lakkamatu vihmasaju tõttu tekkinud tohutu hulga pori tõttu, mis kohati ulatus põlvini. Ka telke ei jätkunud kõigile, tunda andis toidupuudus. Kuid sõjaolud olid sellised ja 19. novembri hommikul liiguti edasi ida poole. Järgmisel päeval, 20. novembril 1700, võitsid needsamad sõdurid Peeter I juhitud vene vägesid Narva lahingus – venelaste ja rootslaste vahelise Põhjasõja esimeses tähtsas võitluses.
Kuid enne rootslasi läks läbi praeguse Sillamäe territooriumi ka üks vene väesalk. See oli kindral Boriss Šeremetjevi ratsavägi – saadetud Peeter I poolt Rakvere alla luurele. Väesalk naases kaotustega, kuna teel oli kokkupõrge rootslastega. Surma saanud sõdurid maeti Sõtke jõe idakaldale. Vanemad elanikud teavad rääkida, et see matmispaik leiti pärast Teist maailmasõda praeguse kultuurikeskuse kohalt Kesk tänaval, kust 18. sajandil läks tee Tallinnast (Revalist) Narva.
Tekkinud jõe ja tee ristumiskohas mitu sajandit tagasi (esmamainimine 1502) ja asudes Soome lahe kaldal ühe Eesti peamise maantee ääres, ei jäänud Sillamäe "ajaloo teelt" kõrvale ka järgnevatel aastatel. Nii asus Esimese maailmasõja ajal siit veidi ida pool Merikülas Vene Impeeriumi pealinna Petrogradi kaitseliini patarei. 1919. aastal Vabadussõjas maabus Sillamäe kõrval Udria rannal eesti-soome dessant, millel oli oluline osa kommunistlike vägede purustamisel Narvas. Siinsamas randus 1944. aasta talvel sakslaste tagalasse nõukogude meredessant, mille peaaegu kõik sõdurid langesid. Sama aasta suvel toimus Teise maailmasõja üks halastamatumaid lahinguid Sillamäe kõrval Sinimägedes. Teise maailmasõja ajaloos teatakse seda kohta Narva lahingute järgi.
Pärast sõdu oli Sillamäe, ilma liialdusteta, osaline kõige kõrgema taseme poliitikas ning teaduse ja tehnika olulisemates arengutes. Jutt on aatomitest – sõjas ja rahus. 1946. aastal hakati nõukogude aatompommi kiireimaks loomiseks siia Stalini ja Beria heakskiidul ehitama tehast, mis lõpetas uraanitootmise alles perestroika aja lõpul ja Eesti taasiseseisvumisel 1990. aastatel. Kuid just selle kümne sõjajärgse aasta jooksul sai Sillamäest linn, millele linna staatus omistati 1957. aastal, üks nõukogude kuulsatest "salajastest ja suletud aatomilinnadest". Tänaseks on suletuse ajastu möödas. Suur intellektuaalne, tehniline ja kultuuriline potentsiaal – siia saadeti ju hästi ettevalmistatud kaadrid kogu Nõukogude Liidu territooriumilt – lasid Sillamäel üle elada suured muutused 1990. aastatel ja kujundada uus tulevik.
Taasiseseisvumine
Eesti taasiseseisvumine tõi suured muudatused sillamäelaste ellu. Ühel hetkel olid nad eraldatud oma suurest kodumaast, endalegi ootamatult sattunud elama teise riiki. See tõi endaga kaasa palju küsimusi, mis nõudis mõttemaailma muutust, suhtumise muutust. Enamikud tänased linlased olid siia sattunud oma tahte vastaselt – suunamisega. Nende endi soove ega tahtmisi arvestamata. Nüüd aga on nad kõik seotus Sillamäega, Eestiga. Siin möödus noorusaeg, tõsine tööinimesepõli. Nad on kõik andnud oma hindamatu panuse linna arengusse: arstina, ehitajana, insenerina, õpetajana…
Siin on kodu, sõbrad, sugulased, kaunid mälestused. Inimesed ei kujuta ette ennast elamas mujal.
Need sillamäelased, kes ei suutnud leppida ühiskonna muutustega, lahkusid oma kodumaale. Enamus jäi. Nad otsisid vastuseid oma küsimustele, uurisid süvendatult ajalugu ja püüdsid mõista eestlaste soove. Enamikel see õnnestus. Sillamäelane jätkas oma töökat elu linna ja Eesti heaks. Sillamäe linn muutus nn "kinnisest" linnast avatud Eestimaa linnaks. Ka Eesti rahva jaoks oli Sillamäe senini olnud tundmatu ja salapärane. Linna suhtuti kaua eelarvamusega. Iga aastaga külastab Sillamäe linna aina rohkem inimesi, kes tulevad uudistama, otsima, avastama. Ja kohapeal ollakse üllatunud, et linlased on ääretult haritud, sõbralikud, külalislahked ja koostöövalmis, linn puhas, heakorrastatud ning omanäolise ainulaadse arhitektuuriga.
Taasiseseisvumine tõi muutusi ka kohalikule põlisrahvale. Linnas avati 1993.a. aastal eesti põhikool ja eesti lasteaed. See tähendas, et eestlastel on nüüd olemas oma "saareke", kus oma kultuuri viljeleda ja edendada.
Sillamäe linn on uhke oma multikultuursusega: linnas tegutsevad aktiivselt erinevad kultuuriseltsid. Slaavi kultuuri arendamiseks peetakse igal kevadel Slaavi Kultuuri Pidu. Kuid ei unustata ka eesti kultuuri. Vabariigis tunnustust saanud rahvatantsuansambel "Suveniir" on eesti rahvatantsu edasiviija ja tutvustaja. Meie lastekoor on laulupidude alatine osaleja. Seega õppides tundma üksteise kultuuri ja kombeid, osatakse neid rohkem mõista ja toetada.
Linlane tahab olla ja on osake Eestimaast.
Majandusest
Tööstus tuli Sillamäele 1920. aastate lõpus, kui siia ehitati Eesti-Rootsi põlevkiviutmistehas, elektrijaam ja sadam. Just selle ettevõtte baasil hakati looma ettevõtet, mis mitukümmend aastat töötles uraani ning täna tegeleb haruldaste ja muldmetallidega. AS Silmeti nime tuntakse maailma erinevates osades, kuivõrd Sillamäe ettevõte on üks juhtivaid tantaali ja nioobiumi tootjaid maailmas. 99% Silmeti toorainest tuuakse väljastpoolt Eestit ja ka toodangust 99% eksporditakse.
Pärast 20. sajandi 40. aastaid ei olnud Sillamäel sadamat. Nüüd on Sillamäe jälle saamas sadamalinnaks. Umbes miljard Eesti krooni (umbes 60 miljonit eurot) investeeritakse sadama esimese etapi ja naftaterminali ehitusse. Sadam planeeritakse valmis ehitada kolmes etapis. Sadam – erainvestorite üks suurimaid projekte terves regioonis, on planeeritud arvestusega, et Sillamäest saab Euroopa Liidu kõige idapoolsem "merevärav" – siit jääb vene piirini vaid 25 kilomeetrit. 2007. aastal plaanivad investorid vedada läbi sadama kuni viis miljonit tonni kaupa.
Sillamäe soodsa geograafilise asukoha ärakasutamisele on üles ehitatud ka teine suur majandusprojekt – Sillamäe majanduslik vabatsoon, mis tegutseb 1999. aastast ja hõlmab 600 hektarilist maa-ala ning pakub äri või tootmise arendamiseks vabu pindasid, väljaarendatud infrastruktuuri ja majanduslikke soodustusi.
Kolmandaks "sajandi projektiks" on Sillamäel suure radioaktiivsete jäätmete hoidla – "aatomiajastu" pärandi, katmine ja saneerimine. 1998. aastal alustatud ja 2007. aastal lõppeva projekti kogumaksumus on 312 miljonit Eesti krooni ehk 20 miljonit eurot. Projekti rahastavad Eesti, Põhjamaad ja teised Läänemere äärsed Euroopa Liidu maad. Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla saab olema selles Euroopa regioonis esimene ohtlik uraaniobjekt, mis on lõplikult korrastatud. Töödele on antud 1000aastane garantii.
Sillamäe tööstuslik potentsiaal areneb ajaga. 2003. aastal avati Sillamäel uus kaasaegne akude ümbertöötlemise tehas "Ecometall". Mitmed Sillamäe ettevõtted on viimastel aastatel tõestanud oma töö kõrget kvaliteeti rahvusvahelise ISO sertifikaadiga. Nende seas plasttaara tootja "Polyform", metallitöötleja "Norwes Metal" ja ka "Silmet".
Täna on Sillamäel tööstus elu- ja puhkerajoonidest eraldatud ning tööstuse planeerimisel, tehnoloogia kasutamisel ja tootmisel järgitakse keskkonnaohutuse nõudeid.
Inimlik ja kultuuriline külg
... 20. sajandi alguses teadsid kohalikud poisikesed oma vanemate kaudu sellest sissesõitnud vanakesest vaid seda, et ta on "mingi Peterburi professor, kes uurib koeri". Laste jaoks ei olnud see kõige tähtsam. Vaatamata vanusele, tegutses issesõitnu nii hasartselt Sillamäe linnakese lasteõues, et vallutas laste südamed. Professorile endale oli Sillamäggi – nii nimetati Sillamäed sada aastat tagasi - nii armas, et isegi Itaaliat külastades võrdles ta selle lõunamaa ilu oma südamele armasa Sillamäega.
Itaaliasse ei sattunud professor juhuslikult. Füsioloogide kongress pidas austavaks näha enda hulgas esimest venelasest Nobeli preemia laureaati (1904. aasta) Ivan Pavlovit. Sedasama energilist ja täpset vanakest, kes enne I maailmasõda käis regulaarselt Sillamäel puhkamas. Nii tahakski öelda, et ilmselt on kusagil sügaval Sillamäe all "magnet", mis erinevatel ajastutel tõmbab siia intelligentseid ja teadjaid inimesi, kes püüavad säilitada ja arendada kultuuri. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul oli Sillamäe Eesti ja Vene intelligentsi ja loomeinimeste jaoks armastatud paik puhkamiseks. Sõna "Sillamäe" esineb näiteks heliloojate Pjotr Tšaikovski ja Eduard Tubina, poeetide Vjatšeslav Ivanovi ja Konstantin Balmonti, kirjanik Endel Tennovi, elektronkiiretoru leiutaja Boriss Rozingi, kunstnike Konstantin Somovi ja Nikolai Dubovski elulugudes.
21. sajandi algul säilitab ja arendab Sillamäe oma eripärast ja mitmekülgset kultuuri kui üht oma suurimat rikkust. Linnas toimuvad slaavi kultuuri päevad, jazz-festival, vaheldumisi nii Eesti kui väliskunstnike näitused ja muud huvitavad üritused. Sillamäe Muuseum on ilmselt ainus muuseum Eestis, kellel on terviklik väljapanek 50.-60. aastate nõukogude aja olmest. Suurepärases spordikompleksis on treeninud erinevate spordialade meistrid ja rekordiomanikud. Loomuliku arenguna on linna tekkinud kõrgkool – siin tegutseb Sillamäe Majanduse ja Juhtimise Instituut
Linna ennast nimetatakse üha sagedamini pärliks. Eestis pole teist sellist kohta, kus oleks säilinud nii täiuslik arhitektuuriansambel eelmise sajandi 40.-50. aastate stiilis. Lõunapoolsete linnade eeskujul ehitatud mere äärde viiv uhke trepistik, marksismi klassikute bareljeefid ja hoonete paiknemise rangerütmilisus, linnavõimu hoone kui kentsakas näide nõukogude ja gooti stiili ühendamisest, veehoidlate kaskaad linna keskel ... Kõik see kuulub ühelt poolt juba ajaloole (kaks hoonet on tunnistatud arhitektuurimälestisteks), kuid teisest küljest on see kõik veel värske, uus ja noor. Siin elavad inimesed, kes oma kätega lõid selle imelise linna ja võivad linnast rääkida palju legende ja huvitavaid lugusid. Ka selles mitte veel "kivistunud" ajaloos, Ajaloo ja Nooruse teoses peitub üks Sillamäe huvitavaid erisusi – nii lühikeste ajaperioodide vältel nii drastilised arengud.
Nii et – tere tulemast Sillamäele! Sõbralik ja kaasaegne, avatud uutele ideedele – "Värskete meretuulte linn"!
Mõnda aega kuulusid nüüdislinna maa-alad Vaivara mõisa koosseisu ning hiljem (1849. aastal) loodi neist maavaldustest omaette Sillamäe mõisamajand. Praeguse Sillamäe territooriumil oli isegi kolm mõisakohta: Päite (Peuthof) kirikumõis, Sillamäe (Sillamäggi) poolmõis ja Türsamäe (Türsel) rüütlimõis.
Türsamäe mõisa kohta on teada, et see rajati 17. sajandil samas asunud kaluriküla kõrvale, aastast 1700 on mõisa alalt teada veski, mille varemed on siian säilinud. Türsamäe mõis oli rüütlimõis ja kuulus paljudele aadlisuguvõsadele. Viimasena omandas mõisa eesti soost Tõnu Walk (Waldman).
В середине 19 века Силламяэ был небольшим дачным поселком. Кругом сосновый лес, который рос даже на самом берегу Финского залива. Сосновый запах смешивался с ионами воды, делая воздух особенно благоприятным для здоровья. Поселения и дачи стояли на месте домов, где сейчас проходит улица Гагарина.
В 1848 году в Силламяэ проживало до 40 человек. Летом за счет отдыхающих число жителей возрастало до 400. Среди соснового бора были разбросаны дачные домики от Усть-Нарвы до Тойла. Целебный морской воздух, тихая речка с рыбой, спокойная размеренная жизнь делали Силламяэ излюбленным местом отдыха ученых, художников, артистов, музыкантов.
Известно, что в Силламяэ с 1881 года по 1917 год приезжал отдыхать всемирно известный ученый Иван Павлов. Занятый огромной исследовательской, преподавательской общественной деятельностью, Павлов три летних месяца посвящал отдыху на берегу Финского залива, где восстанавливал свои силы и получал великолепную зарядку для напряженной зимней работы в Петербурге. В Силламяэ отдыхали, встречались с Павловым химик Александр Яковкин, ботаник-физиолог Андрей Фаминцын, химик-органик Аполлон Курбатов.
Любил природу Силламяэ и русский художник Николай Дубовский. Здесь он написал ряд картин: «Вечерняя заря», «Ветреный день», «Вечер в Силламягах», «Дорога в полях».
В 1868 году в Силламяэ был Петр Чайковский. Отдыхал тут и русский художник Константин Сомов, здесь он создает много этюдных набросков и несколько замечательных пейзажей: «Роща на берегу моря», «Перед заходом солнца», «Вечерние тени».
В Силламяэ родился прозаик Эндель Теннов. Его дом находился в бывшей деревне Каннука.
В 1926 году в Силламяэ было около 100 жилых домов, большинство из них дачи, в других домах зачастую сдавались комнаты отдыхающим. Жителей в городе было 600-700 человек и отдыхающих до Первой мировой войны было 1500.
Но промышленный уклад жизни распространился и на курортные зоны. В 1928 году Эстонско-шведский консорциум строит сланцеперегонный завод. Уже через 2 года завод начал выпускать первую продукцию: масла, керосин, бензин. В 1935 году начался новый подъем экономики. Он был связан с открытием порта, необходимым для вывоза продукции завода. Позже основали и электростанцию. Но все было разрушено во времена Второй Мировой войны.
В то время защита окружающей среды не была так организована как сейчас, поэтому завод загрязнил всю территорию вокруг себя на 300 м. Это послужило основной причиной тому, что Силламяэ потерял свою ценность как курортный город. Сейчас жилая зона и зона отдых отделены от промышленной зоны, за защитой окружающей среды тщательно следят.
¹ kasutatud A-M. Jõesaare ja L. Vassiljeva väljaannet Kuni sõda kõik purustas ..., Trükis 2001 lk 8
После окончания Второй мировой войны Силламяэ стал одним из самых секретных и закрытых населенных пунктов Эстонии. Долгое время нельзя было найти на карте, вместо названия использовали кодировку, в город пускали только по особому разрешению. Причиной этого стала секретная промышленность, созданная в городе. В Силламяэ начали производить обогащение урана. Хотя Вторая мировая война была окончена, но продолжалась холодная война и гонка вооружений. Для СССР было очень важно наличие собственного ядерного оружия. По началу для производства ядерного оружия был необходим уран.
Особый интерес к городу у СССР возник уже зимой 1944-1945 года, когда из Москвы сюда прибыли геологи. Их исследовательские работы были настолько важны, что их работу курировал руководитель правительства A.Veimer. Геологи искали залежи сланца, которые нашли на склоне обрыва.
Весной 1945 года в Кремле состоялось совещание, на котором обсуждали создание сырьевой базы для атомной промышленности. По некоторым данным в совещании принимал участие даже И. Сталин лично.
Во время войны Силламяэ был практически разрушен, сохранились лишь несколько домов на берегу моря, однако их владельцам было запрещено там жить. Строительство нового завода было начато на месте разрушенного во время войны завода по переработке сланца.
Строительством руководил Совет Министров СССР. Завод получил кодовое название - Красильная фабрика, в переписке его иногда еще называли как «объект Гукова». В первые послевоенные годы строительство завода в Силламяэ стало одно из самых важных целей, поставленных перед правительством СССР.
Невозможно сказать точное количество строителей, которые работали над созданием этого завода. По приблизительным данным к концу 1946 года их было 18000. Так как строительство было отдано по контроль министерству внутренних дел, то на стройке работали солдаты строительного батальона и заключенные. Это строительство стало одним из самых масштабных в Северо-Восточной Эстонии за всю историю, оно оказало сильное влияние на развитие региона и на население. Таким образом, в тот период Северо-Восточную Эстонию стали населять русские жители. По данным исследований, проведенных в 1989 году из 1000 жителей, только 31 в Нарве и 25 в Силламяэ считали своим родным языком эстонский. На территории ЭССР таких людей было всего 619.
По началу производство велось из местной руды, для этого были построены шахты. Но местная почва была бедна ураном, поэтому сырье стали привозить из других социалистических стран. Возникла проблема - радиоактивные отходы, общее количество которых составило 12 миллионов тон. Сейчас хранилище отходов больше не представляет угрозы, на этот проект, ставший крупнейшим в Эстонии проектом по защите окружающей среды, было потрачено 312 миллионов крон.
Снабжение города всем необходимым происходило через Москву, и было значительно лучше, чем в других городах Эстонии. Вся послевоенная жизнь города была связана с секретной промышленностью. Строительство всех остальных объектов было связано с интересами и целями завода.
Феноменом является архитектура города. Здания были построены на основании генеральных планов и в большинстве своем представляли собой сталинистский неоклассицизм.
Kasutatud:
David Vseviov Kirde-Eesti urbaanse anomaalia kujunemine ning struktuur pärast Teist Maailmasõda, Tallinn 2002
Официально статус города Силламяэ получил в 1957 году.
Современные эстонские города можно разделить на 2 типа: те, которые получили право города и давно и те, которым это право принадлежит относительно недавно. К первой группе принадлежат такие города, которые возникли еще на месте старых городищ. К их числу относятся: Tartu, Tallinn, Pärnu, Haapsalu, Viljandi, Paide, Rakvere, Narva, Kuressaare, так же Valga. В 18 веке городами стали Võru и Paldiski.
Ко второй группе принадлежат города, возникшие в 20 веке:
- Поселки, получившие права города в 1920-1930 годах: Türi, Põltsamaa, Tapa, Otepää
- 14 поселков, получившие статус города по Городскому закону 1938 года, но в связи с утратой Эстонии независимости в 1940, так и не получившие официального подтверждение
- Промышленные территории, получившие в послевоенные годы статус города
- Поселки, получившие статус города, после восстановления Эстонией независимости.
- В сентябре 1950 года число жителей Силламяэ составляло более 10000.
- 16 мая 1950 года советом министров СССР было издано постановление, по которому промышленный поселок Силламяэ должен получить статус города с одноименным названием.
Sillamäe on Ida-Viru merevärav ja arengumootor, multikultuurne, mitmekesise majandusega sotsiaalselt turvaline kiiresti arenev loodust säästev tuntud linn Eestis ja Põhja-Euroopas, kus on unikaalne miljööväärtuslik elukeskkond, Euroopa tasemel konkurentsivõimelised tingimused ettevõtluseks ja soodsad võimalused elanikele eneseteostuseks ning väärikaks eluks.
Sillamäe positsioon Ida-Virumaal ja Eestis tervikuna on tugevnev. Eelkõige on selle põhjuseks viimaste aastate hoogne majandusareng, sadama ehitamine ja avatud tööturg. Sillamäe soodne asukoht Euroopa Liidu idapiiril, vaba tootmismaa koos hästi toimiva ettevõtlust toetava tugistruktuuriga, linnavõimu soosiv suhtumine ettevõtlikkusse ja jõupingutused linna elukeskkonna parandamiseks, tihenevad koostöö- ja majandussidemed ning investeeringud inimkapitali arengusse loovad eeldused linna konkurentsivõime kasvuks. Linna arengu olulisteks märksõnadeks on sidususe suurenemine Eesti teiste piirkondadega ning rahvusvahelistumine majanduses. Eesti kodakondsust omavate inimeste arvu kasv, riigikeele oskuste omandamine, teenuste kvaliteedi parandamine ja mitmekesistamine ning turismi sihtkoha maine suurendamine ja selleks infrastruktuuri arendamine lubavad Sillamäel osaleda paremini piirkondlikus koostöös ja suurendada paindlikkust konkurentsis teiste piirkondadega.
Linna juhtimine on olnud poliitiliselt stabiilne. Sillamäe tähtsus ja võimekus regiooni arengu kavandamises ja elluviimises on kasvanud. Regionaalne koostöö teiste kohalike omavalitsuste üksustega on muutunud olulisemaks ja selle kinnituseks on mitmetes ühisprojektides osalemine. Viimastel aastatel on linna võimuorganid rohkem tähelepanu pööranud arendustegevusele. Seoses rahastamisvõimaluste mitmekesistumise ja teenuste osutamise täiustamise vajadustega, ollakse huvitatud teatud teenuste tellimisest mittetulundusühingutelt ja mõningate linnavara haldamise funktsioonide üleandmisest sihtasutustele.
Sillamäe - värskete meretuulte linn - on avatud uutele ideedele ja võimalustele.
В советский период деятельность всего города зависела от одного работадателя — секретного уранового завода «Силмет». На сегодняшний день деловая обстановка в Силламяэ существенно изменилась, и теперь город относится к быстро развивающимся городам Эстонии.
Наибольшими из преимуществ для развития как производства, так и торговли являются расположение города (на границе Европейского Союза и Российской Федерации, в так называемом транзитном коридоре; на пути Таллиннско-Петербургского шоссе, недалеко от железной дороги; на берегу моря), изолированный от жилого пространства промышленный район (на территории площадью 600 гектаров размещается вся необходимая инфраструктура: дороги, техносети и планировки), свободная торговая зона и наличие порта. Для содействия предпринимательским начинаниям создан «Бизнес-Инкубатор» (НКО «Развитие силламяэской свободной зоны»).
Еще одним плюсом можно назвать наличие рабочих ресурсов. На территории радиусом 25 километров проживает свыше 150 000 человек. Силламяэские рабочие обладают довольно высокой квалификацией, так как в прошлом для нужд военной промышленности молодых специалистов вербовали со всей территории Советского Союза, и случайно в город никто не попадал.
Местное население по части нахождения работы и переподготовки имеет хорошую мотивацию. Прекрасные возможности для приобретения профессионального и высшего образований в самом городе делают подготовку рабочей силы более удобной. С точки зрения человеческого капитала имеют значение и личные отношения местных жителей с друзьями и родственниками, проживающими на территории бывшего Советского Союза.
Основное место в экономической жизни города занимает АО «Силмет Групп» с дочерними предприятиями. AО «Silmet» производит преимущественно тантал, ниобий (занимая в мире первое место в этой области) и пользующиеся спросом на рынках Европы, США и Японии редкоземельные металлы. Остальные дочерние предприятия концерна — это «Силпорт киннисвара» (обслуживание инфраструктуры), «ТЭЦ Силламяэ» (производство теплоэнергии и электричества), АО «Экосил» (экологические проекты) и АО «Порт Силламяэ». Успешно выступает на зарубежных рынках Силламяэское предприятие «Полиформ». Первоначально оно производило футляры для видеокассет, теперь же на оборудованном по последнему слову техники производстве выпускаются экологически чистые упаковки для пищевых продуктов. В основном эту продукцию закупают Австрия, Дания, Германия, Голландия, Италия, Россия, Чехия и Исландия. АО «Норвес Металл» производит металлоизделия. Европейские фирмы приобретают от AО «Норвес» различные контейнеры. Экологически безопасные и современные технологии используются на заводе утилизации аккумуляторов AО «Экометалл». Многие силламяэсцы трудятся на производственных предприятиях AО «Ээсти пылевкиви». Недалеко от города располагается Нарвский карьер, поставляющий для Эстонской теплоэлектростанции сланец. АО «Эсфил Техно» занимается производством фильтрующих материалов из полимерных микро- и нановолокон.
Приведенный список крупнейших предприятий Силламяэ говорит о благоприятном для бизнеса местном климате и разнообразии возможностей
Центр города (архитектурный ансмбль 1940-1950-ых годов - сталинский неоклассицизм
Административные здания завода
Silmeti tehas on peamine põhjus, miks Sillamäe selliseks kujunes, nagu ta täna välja näeb, ja miks linn oli suletud ja salajane. Ehitati ju linna omal ajal tehase töötajate tarbeks. Tehase algusaastail otsustati ka Sillamäe juhtimine küsimused suuresti tehse administratsiooni poolt. Haldushoonete taga (preagu Sillamäe sadama ja Silmeti tehase territoorium) asus endine rangelt salastatud ja kõrge betoonaiaga ümbritsetud tsoon, kus asus uraani rikastamise tehas.
Silmeti tehase haldushooned omavad tähtsust tehase kujunemise ajaloo seisukohalt – need on ehitatud tehase rajamise alguses, 40. aastatel, olles samas ka ajastule iseloomuliku – hoonete sümmeetrilise paigutuse ja stalinistliku neoklassitsistliku arhitektuuristiili näiteks. Ka haljastus hoonete esisel väljakul on kujundatud ajastule omaselt. Nõukogude ajal seisis väljakul Lenini kuju.
Здания на улице Сытке
Endine tööliste elumajade grupp Sõtke tänaval omab eelkõige ajaloolist tähtsust kui linna rajamisaegne, 40. aastate lõpus ehitatud esimene töölisasula. Tänav paikneb astangul kahe veekogu – merelahe ja Sõtke jõe - vahel. Tänavaruum on tervikliku kompositsiooniga. Kahekordsed madala kelpkatusega krohvitud ja stukkdekooriga kaunistatud elamud paiknevad kindla rütmiga kahel pool sirget tänavat. Hooned on klassitsistlikus stiilis, merepoolsel küljel on need stukkdekooriga kaunistatud, jõe pool lihtsakoelisemad. Mahuliselt täiendab vaatepilti rohke kõrghaljastus. Hoonestus eristub sama ajastu Kesk-tänava analoogidest eeskätt väiksemate mahtude ja vähema dekoori poolest ning loob sooja ja meeldiva atmosfääri.
Здание бывшего кинотеатра
Здание бывшего кинотеатра находится по адресу Кеск 11, в 200 м от центральной площади города. Постановлением министра культуры, здание признано памятником архитектуры.
По проекту ленинградских архитекторов в поселке был построен кинотеатр «Родина». Фасад проектировал архитектор Стенюшин, внутренне оформление – архитектор Куренной. Торжественное открытие состоялось 1 мая 1955 года при огромном стечении народа.
Кинотеатр построен в неоклассицистком стиле. В сталинской архитектуре огромное значение придавали украшениям. Кинотеатр был прекрасен не только снаружи, но и внутри он был изумительно красив: хрустальные люстры в фойе и зрительных залах, на потолке и стенах красочное панно, художественная лепка. На втором этаже здания был расположен ресторан, танцевальный зал, где часто выступали духовой оркестр и местные певцы. В подвале находился тир.
В кинотеатре каждый день было по 6 сеансов. Отдельно проводились сеансы для детей. Кинофильм заказывали и привозили из кинопроката в Таллинне. Выбирали те фильмы, что хотел зритель и новые киноленты. Первым западным фильмом, показанным в кинотеатре, стал фильм Тарзан.
Последнее обновление 28.07.2025
